Üks objekt...

Erkil on üks objekt siin Obinitsa lähedal. Mitte eriti kaugel, siit Võru poole sõita ja siis mööda kruusa teid kärutada, kuni tuleb üks poole katusega kollane majake...st objekt. Seal ilusad katusepoisid mööda redeleid üles-alla laaste tassimas. Päris päris kena vaatepilt oli.
Aga meie siis Päiviga ei tahtnud ka niisama passida ja aitasime laaste üles viia. Ja see ei olnud sugugi kerge. Redelid muudkui rappusid ja laastud olid nii nii rasked süles. Aga poisid said hästi hakkama. Valed riided olid seljas ja pluus kippus seljast kukkuma. Noo nii me siis tassisime neid laastusid ja pigem olime tüliks kui kasuks.
Siis kui katusepoiste pilgud koguaeg minu dekolteel peatusid, mõtlesin, et võiks ju kinni katta, muidu Erkil ei saagi katus valmis. Võtsin siis Erkilt tema pikkade käistega pluusi ja tirisin selga....
Aaaga...kuhu siis poisid kõik läksid? Ei ole ju nii....Vastseliina laadale pidusse...no muidugi, kuhu siis veel.
Päivi pärast tükk aega süüdistas MIND selles, et nad minema läksid. MINA olevat nii kuri ja olevat pluusi selga pannud. Nad ei läinud ju TEGELIKULT selle pärast. katus sai lihtsalt valmis.

Ilm oli järsku külmaks läinud. Enam ei soojendanud kuumad katusepoisid oma tuliste pilkudega...